Ankruketi lõpp on laulu algus

Ankruketi lõpp on laulu algus. Luuletusi 1943–1945

Autor Ilmar Laaban

Autorist

Illustreerinud Olev Mikiver

Ilmunud: Stockholm 1946

ESTER

Ilmar Laaban on eesti kirjanduses puhtaverelisim sürrealist ja vabaduse laulik. 

Vahetult sõjajärgseil aastail debüteerinud eesti kirjanikest on Ilmar Laaban (1921–2000) oma luulekoguga „Ankruketi lõpp on laulu algus“ silmapaistvaim, ehkki tema luulelooming edaspidi jäi napiks. 

Juba sõja eel prantsuse sürrealistidest ja psühhoanalüüsist innustunud Laaban valdab meisterlikult vormi, kuid seda julgemalt harrastab ka vabavärssi, luues virtuooslikke keelemänge ja julgeid mõtteassotsiatsioone ning kultiveerides mõnuga teadvuse voolu. 

Haakumata pagulaskirjanduses enesestmõistetavalt levinud kodumaanostalgiaga ja klammerdumata emakeelde, avas Laaban end rahvusvahelistele mõtte- ja kunstivooludele, mistõttu rahvuslik-konservatiivne kriitika suhtus tema loomingusse tõrksalt. 

Laabani kompromissitu vabaduseiha väljendub tema hümnilises luuletuses „Elada vabana või surra“ ning uljas iseteadlikkus poeetilises „Autoportrees: „ma olen suur segadus rongkäigus“. 

Ilmar Laabani pärandiga pühendunult tegelnud Jaan Malini koostatuna ilmus sisuliselt kogutud luuletused „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“ Ilmamaa kirjastusel 2004. aastal, sama kirjastus andis faksiimiletrükisena uuesti välja ka „Ankruketi lõpu“ (2008). 

Malin viis lõpule ka Laabani abikaasa Aino Tamjärve alustatud bibliograafia koostamise. 

Silmas pidades Laabani rahvusvahelist tegevust ilmus „Ankruketi lõpp on bibliograafia algus. Ilmar Laabani tegude loend“ 2021. aastal kakskeelsena (eesti ja inglise).