Maapagu. Sebastian Alkmani ülestähendusi aastaist 1906–1917 I-II
Ilmar Talve kultuuriloolist suurromaani nooreestlaste põlvkonnast toetab autori enese pagulaskogemus
Soome etnoloog ja eesti pagulaskirjanik Ilmar Talve (1919–2007) suutis igas neljas kirjanduslikus töös teostada oma annet erineval viisil, olgu siis aineks isiklikud läbielamised soomepoisina ja paguluse alguses eksistentsialistlikus või humoristlikus laadis, Eesti-taolise väikeriigi saatusaastate 1940–1941 läbimängitamine ajaloosündmustele vastupidises võtmes või 1905. aasta nooreestlaste põlvkonna õpi- ja rännuaastad Euroopas. Olles mitme aastakümne jooksul uurimuslikes artiklites käsitlenud Friedebert Tuglase ja teiste nooreestlaste loomingut jääb Talve kirjanduslikku loomingut kroonima suur kultuurilooline esseeromaan „Maapagu“.
Aastaid 1906–1917 hõlmava päevikuvormis romaani minajutustajaks on kuulsate nooreestlaste fiktiivne kaasaegne Sebastian Alkman, kes pagulasena rändab ringi mitmel pool Euroopas.
Põhiteksti raamistavad aga vananeva Alkmani 1960. aastal Rootsis kirja pandud kommentaarid, mille läbi muutub romaan mitte ainult kahe maapao võrdlevaks ja psühholoogiliseks analüüsiks, vaid maapao kui kultuurifenomeni laiemaks käsitluseks.
Talve on akadeemiline uurija ning see paistab silma igal leheküljel, samas ei muutu teos kunagi igavaks, vaid on loetav nii arengu- kui ideeromaanina, millele vürtsiks on lisatud eri maadel ajastule kohaseid armuseiklusi.
Rootsis esmatrükis kaheköitelisena avaldatud romaan ilmus 1993. aastal Eestis ka kordustrükis.
Jaan Undusk: „Oma traktaatlikus ladestuses taotleb „Maapagu“ sünteesida kogu seda teavet, mida Noor-Eesti uurimus on siiamaani kokku kandnud.
Me leiame siit hästi kokkuklappivaid biograafilisi skeeme, topograafilist pädevust jm, ühesõnaga – püüdu andmestiku ammendavusele, niivõrd kui see ühes romaani on võimalik.“
(Akadeemia 1989, nr 6, lk 1312)
AJATELG
Raamatulugu