Keelatud nimed

Juba 1940. a. avaldati esimene loetelu autoritest, kelle kõik teosed olid keelatud. 

Nimekiri muutus aga väga pikaks 1950. a. avaldatud üldnimestikus. 

Ühtlasi tähendas see seda, et nende autorite nimed pidid kaduma kõikjalt, ka sealt, kus nad olid toimetaja, eessõna autori või tõlkija rollis. 

 

Nii näiteks ilmus 1941. a. eesti keeles valimik Mihhail Lermontovi luuletusi. 

Vene kirjandusklassiku looming keelu alla ei läinud, küll aga ei tohtinud 1950ndatel aastatel lugeja näha raamatu tõlkija ja eessõna autori Marie Underi nime. 

Ja nõnda eemaldatigi raamatutest leheküljed Underi kirjutatud eessõnaga ning kõikjal, kus meie poetessi mainiti, oli ta nimi kas loetamatuks muudetud või lihtsalt  välja lõigatud. 

Samamoodi pidid sel perioodil raamatutest kaduma ka F. Tuglase, J. Semperi, A. Annisti ja veel kümnete ja kümnete loojate nimed.