Berend Gildenmann andis välja esimese eesti ulatuslikuma luuleantoloogia.
Tema 1852. aastal ilmunud raamat sisaldas üle saja luuletuse või laulu ja pakkus esmakordselt läbilõiget olemasolevast eesti lüürikast.
Üle poole luuletustest pärines Freundlichilt, teisteks autoriteks Suve Jaan, Lücke, Schwabe või Masing.
Raamat taasavaldati 1864. aastal ja sai 1866. aastal ka järje, kuhu oli lisaks võetud Jannseni ja Hurda luulet.
Samuti leidub siin Friedrich Kuhlbarsi murdeluulet, misläbi on loodud side hilisema eesti lüürikaga, sest Kuhlbarsist sai üks tähtsamaid luuletajaid järgmisel perioodil, mil eesti lüürika muutus üha sõltumatumaks.
Gildemanni antoloogiate teatud tähtsust ei saa eitada, seda enam, et väljaandja nii mõndagi luuletust ka toimetas ja omatahtsi muutis, Gildenmann ise ei luuletanud.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 183)