Koguja I

Koguja. 1: kirjandus-kultuuri koguteos

[Geislingen/ St.] : Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, 1949

II maailmasõja järel sõjast laastatud Saksamaal USA okupatsioonitsoonis teostus omamoodi Eesti ime. Geislingeni linnakesse koondus ligemale 5000 eestlast, kes said seal ajutise elamispinna, panid tööle oma kooli ja kultuurielu. 

Luuletaja Henrik Visnapuu eestvõttel asutati 1948. aastal kõlava nimega Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, millesse peatselt kuulus üle 600 liikme. Visnapuu toimetamisel hakati välja andma kirjanduslikku koguteost „Koguja“, mis oli kavas arendada ajakirjaks. Kui Geislingeni põgenikelaager likvideeriti ja eestlased said asuda ümber ülemeremaadesse, hajus ka algatus, jõudes küll ajada uued võrsed nii USA-s kui ka Kanadas. 

🔎 ESTER

„Koguja I“ algab Visnapuu luuletustega, mille hulgas tuntuim on „Tõlkige mu kõne“, teistest autoritest mainigem Pedro Krustenit, ent sõna saavad ka Rootsi jõudnud kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro ja mitmed teised. Sama aasta novembris ilmus ka koguteose teine vihik samas mahus 96 lehekülge.  

H. Visnapuu „Tõlkige mu kõne“

Soine ja patune

            ja palune 

oled sa,

Jumala jalaalune

                        Maarjamaa.

Minu ööd on kurjad

            unetuse vaevast,

sest sinu elukirjad

on kustunud taevas.

Ennäe õunapuud rüvetut!

            Iga virves 

                        ajab isejuuri,

nagu polekski ühist tüve

ja ühist kirvest. 

O sina mõistmatu sugu, 

kes sina trotsid 

oma elutahet 

ja pärle otsid, 

kui sajab rahet! 

Ons Hudson Emajõgi 

ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu 

minuga, 

enne kui uks langeb riivi. 

Mine siis pimesi päi 

sinna, kuhu jäid 

Vadja ja Liivi. 

Mina ei tule eales sinuga. 

Kirjatundjad,

tõlkige mu kõne 

mõnele

mu kadunud rahva lapsele.