Gustav Suitsu luulekogu "Elu tuli"
1905 Gustav Suitsu luulekogu "Elu tuli"
"Tema [Gustav Suits] armastab julgust ja elurõõmu, tungi ja elu, mis pääd seljas armastab kanda. Mõte wõtab kõlarikkas keeles tema juures jõudu ja tuld. Ta wõib hästi ütelda, isegi toredasti. Seal heliseb ja kõliseb nagu koses – ja selles helinas ja kõlinas tahab tema elust tuld luua ja oma aega ühes tõmmata. Tema laul nõuab elu ja selles elus tuld. Ja eks seda tarwis ole. Meie olud on kitsad. Nad nihtuwad weel kitsamaks, kui wälistele mõjudele sisemisi valguse ja wisaduse jõudusid wastu ei panda." (Ernst Enno, Linda nr 37/38, 1905).
Teine trükk ilmus 1913. aastal Noor-Eestilt.
Luulekogu „Elu tuli“ 43 luuletust on osalt veel romantilised, ent sisaldavad juba mõningaid uusi elemente, ning sellest piisas, et raamat saaks uue luule sümboliks. Nende uute elementide hulka kuulus aktuaalse temaatika kõrval veel eriline meetriline mitmekesisus. Eriti just noorema põlvkonna vaimustatud vastuvõtu põhjuseks oli lisaks ka „Elu tule“ luuletuste tugevalt revolutsiooniline, tormiline ja vabaduse järgi janunev toon.
„Elu tuli“ ilmus revolutsiooniaastal – raamat trükiti Helsingis – ja muutus maad vallanud mässumeeleolu sümboliks, selle tormi ja tungi väljenduseks, mis kumas läbi juba nooreestlaste programmist. Samuti oli siin tuntav pisut vanema ja oluliselt tuntuma soome luuletaja Eino Leino mõju, kelle töödega Suits alates 1902. aastast oli kokku puutunud ja kellega ta 1905. aasta varakevadel ka isiklikult tutvus. Leino retsenseeris Suitsu debüütteost tähtsaimas Soome päevalehes.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 320-321)
