Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures. Selle körwas on weel muud head nouud, öppetussed ning maenitsussed leida, keik meie Eesti ma rahwa kassuks ning siggidusseka üllespantud / [originaali autor P.E. Wilde; tõlkinud A. W. Hupel]
Ilmunud
Pöltsamaa, 1766 (Pöltsamaa : [P. E. Wilde])
Ilmumiskoht
Põltsamaa
Vaata Krista Aru videoklippi
Miks ja kuidas käsi pesta? Millised ravimtaimed aitavad kõhu – ja millised peavalu vastu? Millal peab ravimtaimi korjama ja kuidas säilitama? Miks viina joomine on kurjast? Miks läheb elu paremaks, kui inimene on karske, vooruslik, usub jumalasõna ja teeb usinasti tööd?
Kõikidele neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüdis vastata esimene eestikeelne ajakirjanduslik väljaanne „Lühhike Õppetus…“, mis hakkas ilmuma 1766. aastal Põltsamaal mõisahärra Voldemar von Law rahadega. Väljaande koostajaks oli Riiast Põltsamaale trükikoja juhatajaks tulnud rahvavalgustuslike ideedega Peter Ernst Wilde ja eesti keelde tõlkis selle Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupel.
„Lühhikest Õppetust…“ ilmus 41 numbrit ehk tükki, iga nädal neli lehekülge. Väljaanne oli õpetlik ja rahvavalguslik, rahvale igati kasulik. Aga ikkagi jäi võõraks. Rahval polnud veel harjumust kirjasõna lugeda ega tahtmist kirjutatut uskuda. Ühel päeval väljaanne enam ei ilmunudki. (Väljavõte K. Aru videoklipist)
Kõige vanem ja mahukam praktilise suunitlusega rahvavalgustuslike tarbetekstide kogu hõlmab hügieeni, tervishoiu ja haigustega seotud küsimusi ehk kuulub nn meditsiinilise rahvavalgustuse alla. Sellega tegi algust Põltsamaal tegutsenud saksa arst, apteeker ja literaat Peter Ernst Wilde, kes andis 1766-1767 aastal välja nädalakirja, mida tuntakse tänapäeval lühipealkirja “Lühhikene öppetus” järgi. Wilde 41-osaline väljaanne on nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka meditsiinilise tarbekirjanduse rajaja, kuigi viimast asjaolu on meil seni veel vähe teadvustatud. Oma nädalakirjas annab Wilde põhiliselt tervishoiu-alaseid soovitusi, näiteks, selgitab, mida teha haavade, paistetuste, kärnade, palaviku, nikastuste, ussihammustuste jm tervisemurede korral. Ta tutvustab mitmesuguseid ravimite valmistamise õpetusi, kusjuures kohalik ja maarahvale tasuta kättesaadav taimset või loomset päritolu tooraine nagu näiteks taimede õied, seemned, juured, puukoor, mesi, piim jms hõlmab kaks kolmandikku kõikide ravimite koostisosadest. Ülejäänud komponendid, nagu näiteks äädikas, sool, salpeeter, viin ja nn apteegirohud pidi talupoeg raha eest kas mõisast või apteegist muretsema. Ka mõningatest nakkushaigustest, näiteks rõugetest, mis oli toona veel ravimatu, raske surmaga lõppev nakkushaigus, on juttu. Kuid üldiselt oli haiguste ravi väljaõppinud arsti pärusmaa, talurahvas sai tegeleda nende ennetamise ja vaevuste leevendamisega. (Väljavõte A. Mattheuse videoklipist)
🔍 Kuula Eesti lugu. Raamatuaasta. "Lühike õpetus" (08.03.2025)
Professor Mati Laur: "Kui kõnelda varasematest eestikeelsetest väljaannetest laiemas plaanis, siis paljudel juhtudel oli tegemist lihtsalt eestikeelse abimaterjaliga valdavalt Saksamaalt tulnud kirikuõpetajatele, aga "Lühike õpetus" on mõlemale suunatud."
Professor Lauri hinnangul jõudis "Lühike õpetus" nii kirikuõpetaja kui ka talupoja lugemislauale.