Jututoojad
Populaarse kirjamehe Martin Sohbergi „ära loetud“ raamatud.
Martin Sohberg (1839-1927) töötas rõugepanijana, kelle hobiks oli kirjutamine ja tõlkimine.
Martin Sohbergi tuntaksegi esmajoones kahe raamatusarja – “Laulutoojad” (1865-1881) ja “Jututoojad” (1874-1881) – järgi. “Jututoojates” leidub ilukirjanduslikke ja omaloomingulisi palu, vendade Grimmide muinasjuttude ümberjutustusi ja rahvajuttude töötlusi. Kirjandusloos on Sohberg kujunenud 19. sajandi eestlasest rahvaraamatute väljaandja tüüpiliseks näiteks, mõnikord ka negatiivses mõttes.
Aastatel 1874-1881 ilmus kümme annet „Eesti jututoojaid“. Tänaseks on neist kättesaadavad vaid üheksa. Kuna teise „Jututooja“ kohta andmed puuduvad, on arvatud, et see on „ära loetud“. Alates neljandast „Jututoojast“ (1876) hakkas Sohberg avaldama rahvajutte, nende hulgas oli mitmeid vendade Grimmide muinasjuttude tõlkeid, mille peegeldusi on jõudnud ka rahvaluule üleskirjutustesse
Näiteks neljandas „Jututoojas“ (1876) ilmus „Neli vana teenert“, mis jutustab Bremeni linna moosekantidest. Seitsmendas „Jututoojas“ (1878) ilmus muinasjutt „Konnakuningas“. Teame tänapäeval, et konn muutub pärast suudlemist printsiks, selles loos suudlemist veel ei ole.
„Jututoojate“ arvukad kordustrükid, „ära loetud“ väljaanded ja juttude taasesitused rahvaluulearhiivi käsikirjakogudes on ilmekaks näiteks Sohbergi raamatute populaarsusest.
