Oskar Lutsu "Kevade" esimene osa
1912 Oskar Lutsu igihalja "Kevade" esimene osa
Õnnestunud iseloomude leid avatleb kirjanikku sagedasti käsitluse ettemääratud tasapinnast sügavamale tungima, ja siis ilmutabta iseäranis Arnos, kelle juures kirjanik iseäralise armastusega näikse viibivat, oma võimeid hingeeluliste küsimuste käsitamiseks. (Aristarchos. Viljandi Teataja, nr 89, 1912)
Oskar Lutsu romaan „Kevade“ on Eesti läbi aegade kõige populaarsem kirjandusteos. Hiljem avaldas kirjanik sellele ka järjena romaanid „Suvi“ ja „Sügis“. 1969. aastal valmis sellest ka Tallinnfilmi samanimeline mängufilm (režissöör Arvo Kruusement). Romaani tegevus toimub 19. sajandi lõpus ühe Eesti küla koolis ühe õppeaasta jooksul.
„Kevade“ pole midagi muud kui lihtne koolilugu, mis ladusas stiilis ja humoorikat vestlustooni kasutades pajatab Arno Tali läbielamistest, sest ühel päeval uustulnukana klassi astunud poiss kogeb muidugi igasuguseid asju. Nii voolab tegevus õpilaste koerustükkide ja argipäeva kirjeldustega näiliselt erilise pingeta edasi. Aga seda pole ilmselt tarviski, sest vaimukas ja koomiline dialoog, nagu ka võrratult teravmeelsed stseenid koolielu argipäevast, mille juurde kuuluvad löömingud pastoraadipoistega, räägivad iseenda eest. Lisaks nii õpilaste kui ka täiskasvanute, nagu õpetaja, köstri või kellamehe täpsed ja rahvalähedased karakterid, mis hoiavad lugejaskonda põnevil. See segu huumorist, koomikast ja realismis, mis tekitab üldpildi, ütleb maa ja inimeste kohta ehk rohkemgi kui mis tahes dokumentaalfilm või mõni aimeraamat. Mõned eriti kujukalt joonistatud tüübid, eelkõige klassi vembumees Joosep Toots, on saanud eesti kultuuri ühisvaraks ja on peaaegu saavutanud reaalselt eksisteerinud isiku staatuse.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 343-344)
