Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat
Kaasaegse uuema luule antoloogia, koostas Tartu Ülikooli professor, kriitik ja tõlkija Ants Oras.
See koondas siis noorte autorite (Alver, Talvik, Masing, Kangro, Sang, Merilaas, Raud ja Viiding) luulet.
Kuut esimest autorit hakati kutsuma üldnimega arbujad.
Paari aasta pärast Eestis kehtestatud nõukogude võimule arbujate esteetika ja ideoloogia ei meeldinud, nende avaldamine keelati aastakümneteks.
Kangrost ja Orasest said pagulased, Talvik hukkus Siberis laagris.
Nn arbujata luuleparadigma jäi ellu põranda all, Masing ja Alver elasid Tartus sisepaguluses, kuid nende loomingut mäletati ja jäljendati.
Alles 1960. aastatel sai Alver uuesti oma luulet avaldada, Masingule seda ei lubatudki.
Antoloogia taastrükk võis ilmuda alles 2001.
Arbujad on pigem põlvkonna märksõna kui et see oleks tihedalt suhtlev seltskond; selline märksõna on hiljem kassetipõlvkond, kes samuti ei istu ninapidi koos nagu Siuru omal ajal.
Koguteos Arbujad ilmub 1938. aastal, juba on õhus inimsoo hämarus.
(Lehte Hainsalu. „Õpetaja 12“. Käsikiri).