Mureliku suuga
Marie Underi üheteistkümnes luulekogu „Mureliku suuga“ ilmus 1942. aastal, okupatsioonidest, küüditamisest ja maailmasõjast muserdatud ajal, ühena harvadest eesti kirjanduse uudisteostest.
Nõudluse tõttu õnnestus kasinate olude kiuste teha sellest kohe ka uus trükk, kokku trükiti seda 8 tuhat eksemplari.
Luulekogu hilisem saatus kujunes ohtlikuks ja paradoksaalseks: on teada juhtumeid, kus selles ilmunud luuletuste paljundajaid hiljem represseeriti ja see on Underi luuleraamatuist ka ainus, mis kuni erifondide lõpliku kaotamiseni 1980. aastate lõpus püsis keelatud kirjanduse nimekirjas.
Raamatusse kristalliseerunud lein saab alguse isiklikust kaotusvalust ning avardub üldinimliku ja rahvalikuni, ulatudes puudutama paljude lugejate hingekeeli.
Varasemast ongi siin tsükkel „Leina aegu“, mille luuletused on eostunud pärast Underi ema surma 1934. aastal.
Ent valdavaks saavad vahetud ajasündmused: Soome Talvesõda, häving kahe tule vahel, vajadus võidelda kodupinna eest ja Underi luules seni nii tajutaval kombel puudunud isamaaline paatos, mida kandis naine, nagu oli seda teinud omal ajal Lydia Koidula.
„Mureliku suuga“ tõusis tuntuselt Underi esimeste luuleraamatute tasemele, kuid hoopis teisel viisil.
See luule ei olnud enam individualistlik, mida võis küll imetleda ja järgida, või depressiivne, nagu oli olnud seda I maailmasõja järgne saksa ekspressionismi vaimus loodud Underi ajaluule.
„Mureliku suuga“ luuletustes väljendas oma küpsuse saavutanud Under võimsalt ja sõnasuutlikult seda, mida tundis valdav osa rahvast.
Selline luule sidus, ühendas ja andis jõudu.
Erilisel kohal selles kogus on Underi enim tsiteeritud luuletus „Jõulutervitus 1941“, milles Ants Orase sõnul jõulupuhtaimate värsside ja pühalike sõnadega lõi Under vangla ja vabaduse piire ületava sõnasilla üle tähiselt särava laotuse, ühendades eestlasi kõikjal üle ilma.
