Rohtaed

Karl Ristikivi  "Rohtaed"

Ester

Täistekst

Karl Ristikivi suurest ja edukast debüütromaanist „Tuli ja raud“ (1938) sai alguse triloogia, mille ajaline haare ulatub 19. sajandi lõpukümnendeist Eesti Vabariigi teise aastakümnesse. Euroopa suurte suguvõsaromaanide eeskujul jõudsid paariaastase vahega eesti lugejateni psühholoogilis-realistlikud maalt linna tuleku lood – esikteoses keskendatud töölise, „Õige mehe kojas“ (1940) kaupmehe ja „Rohtaias“ lõpuks haritlase kujunemisele. 

Peamise tegevuspaiga tõttu on neid romaane kokku nimetatud ka Tallinna triloogiaks, ehkki kirjanik ise elas, õppis ja töötas tollal rohkem Tartus. Kuid romaanide käsikirjaversioonid valmisid suviti kiiresti noorema sõbra vanemate majas Paljassaare inspireerivas miljöös. Inimeste elutee kujutamisel on autor osutanud ka oma poleemilisele suhtumisele tollases kirjanduses eriti August Jakobsoni teostes võimust võtnud naturalistlikku stiili. 

Ristikivi loomingu põhimotiiviks jääb juba algusest peale klassikalises valgustusajastu vaimus oma aeda hariva inimese elutee, mis „Rohtaias“ ilmneb kõige erksamalt. Antiikkultuurist ja vaimsusest innustunud luulemeelne ja idealistlik kooliõpetaja Juulius Kilimit on kangelane Ristikivi moodi – mitte kuigi edukas, kuid oma sisimas humanistlikke väärtusi kandev aus, veidi isegi lihtsameelne isiksus, kelle elus kõige kiuste on säilinud ülevus. Kui mitte varasemaist, siis vähemalt „Rohtaiast“ alates tajume Ristikivi teoste hinge puhastavat toimet. Katarsis ei jää saabumata.       

„Rohtaed“ on ilmunud kordustrükis paguluses (1948) ja kaks korda kodumaal (1985, 2008). Romaan on Kerttu ja Liisa Mustoneni tõlkes ilmunud ka soome keeles („Yrttitarha“, 1945) ja Bela Javorszky tõlkes ilmumas ungari keeles (2026). 

Romaani tegevus toimub umbes samas aegruumis nagu eelmistel, seega umbes poole sajandi jooksul enne raamatu ilmumist, ja sel korral on peategelaseks linnaintelligentsi esindaja. Juulius Kilimit on samuti omal ajal maalt linna ümber asunud ja raamat kirjeldab kolme lõiku tema elust, mida võiks nimetada õpipoisiaastateks, küpsusaastateks ja eluõhtuks. Kilimit on tavainimene, kellele ei saa osaks ühtki katastroofi, aga kes pole ka eriti õnnelik, elab lääges abielus ja kirjutab üsna edutult luuletusi. Nii maalitakse siingi pilt tähtsusetust mehest, kes tahaks kõrgemale tõusta; ei jää ka märkamata, et ta nii mõndagi saavutab.

(Eesti kirjanduse ajalugu 2016. lk 470)