„Homse nimel“ tõi elevust ja lootust võõrsil tärkavasse eesti pagulaskultuuri
Homse nimel
Stockholm : Tuulisui, 1945
Jõuluks 1945 Stockholmis ilmunud koguteos „Homse nimel“ tähistas uue kirjandusliku rühmituse tulekut eesti kirjandusse. „Tuulisui“ nime all oli rühmitus tekkinud suurearvulisemana juba Eestis, ent pagulusse jõudis algkooseisust vaid Kalju Lepik ja uustulnukana lisandus Raimond Kolk. Kogumikule kirjutas manifesti tulevane kirjastaja Imant Rebane, kuulutades kõigi nimel: „Rühmituse nimeks sai „Tuulisui“, mis tähendab tahet „tuule suul“ kuulutada vabaduse ja inimsuse hävitamatuid väärtusi ja laulda ilust ning oma südamerõõmust.“ Programmiliselt kainet realismi pooldades müksas rühmitus nii sürrealistina debüteerivat Ilmar Laabanit kui ka nöökis rahvusromantilisi ponnistusi kunstis.
Kümmekond aastat hiljem aga näeme ka Lepiku luules modernistlikke jooni. Artiklitega esinesid koguteoses tunnustatud etnoloog Gustav Ränk ja folklorist Oskar Loorits, kinnitades sellega oma poolehoidu noorte püüdlustele. Koguteose ümber tekkinud poleemiline ja prokatiivne õhkkond tuli kasuks ja kogu tiraaž 1000 eksemplari müüdi kiiresti läbi. Ehkki „Tuulisui“ põhipaatos jäi kahe luuletaja kanda, laienes seltskond aastate jooksul ning ajakirjade „Kodukolle“ ja „Sõna“ väljaandmisega panustas tugevasti kvaliteetse kultuuriajakirjanduse tekkesse paguluses
🔎 ESTER
Kalju Lepik:
Väljadel vabade tuultena tormame edasi –
tuuli ei ahelda keegi!
Enam ei seisma jää, enam ei sammugi tagasi
need, kelle südames süüdanud leegi
Tuulisui!
Raamatulugu