1946. aasta oli maapaos rikas luuledebüütide poolest.
Üks olulisemaid esikkogusid ilmus Kirjandus- ja kunstirühmitus „Tuulisui“ väljaandel ja selleks oli Kalju Lepiku „Nägu koduaknas“.
Selles on nii rahvapäraseid ja eleegilisi pilte kui ka varajast pagulasängistust ajaloolise õigluse taganõudmiseni ja karme sajatusi kodumaal vägivallatseva võõrvõimu suunas.
Noore Lepiku mõjutajaid on nähtud Juhan Sütistest arbujateni, viimastest eriti rõhutades August Sanga ja Bernard Kangro osatähtsust.
Lüürilistest piltidest ei aimu veel tulevast modernistlikku poeeti, ent kogule pealkirja andnud ja visuaalselt mõjuv nimiluuletus ning tsükkel „Kisendad, kodumaa!“ koos kogu jõuliselt lõpetavate ridadega „Meie laulame sellest, et meie / ei iial, ei iialgi kao“ lennutasid Lepiku kiiresti pagulasluule Parnassile.
Selles kogus on nii meeldejäävalt nostalgilisi ridu kui ka jõudu ja lootust andvaid värsse, mida kodukaotuse raskes olukorras vajati, ent mis on ka igikestvad ja üleaegsed.
Raamatulugu