Gailit oli enne II maailmasõda üks omapärasemaid prosaiste Eestis.
Erinevalt realistlikest kirjanikest nagu Metsanurk või Tammsaare, kirjutas Gailit romantilises võtmes.
Temalt ilmus enne II maailmasõda novelle ja romaane, millest „Nipernaadi“ oli kõige populaarsem.
Seda on palju tõlgitud, sellest on tehtud film ja seda lavastati erinevates teatrites.
Kuna Gailit põgenes 1944. aastal Rootsi ja temast sai pagulane, suhtuti Nõukogude Eestis temasse väga kahtlustavalt ja avaldati vaid mõni romaan.
Taastatud Eesti Vabariigis tõusis tema populaarsus taas.
Toomas Nipernaadi oli niisugune vagabund, kes kõndis suvel mööda maad ringi, hullutas naisi ja naerutas mehi.
Aga kui jõudis kätte sügis, kõndis ta tagasi koju oma abikaasa juurde.
"Nipernaadi" on üks Gailiti paremaid teoseid ja sealt tuleb ka ehk see gailitlik stiil, mille poolest eesti lugeja teda on armastanud.
"Nipernaadi" süžee on ehk ka kõige rohkem rahvusvaheliselt mõistetavam, "Nipernaadi" on üks kõige rohkem tõlgitud Gailiti romaane.
30. aastatel oli ta vast üleüldse kõige tõlgitum teos eesti kirjandusest, ta oli Euroopas populaarsem kui Tammsaare "Tõde ja õigus", (ERR. Loetud ja kirjutatud. August Gailit, J. Vaiksoo).