1920. aastad oli Underi jaoks väga viljakad.
Kogusse „Hääl varjust“ paigutas ta oma kriitilised luuletused, sellesse taas rõõmsad loodus- ja armastusluuletused.
Samal ajal kirjutas Under ka lugulaule – ballaade, mida avaldas järgmisel aastal kogus „Õnnevarjutus“.