Õnnevarjutus“. Kogu ballaade
Teema:
Underi ballaadides on alati valguse kõrval ka vari, rõõmu kõrval mure.
„Õnnevarjutus – analoogia päikesevarjutusele. Viimasel puhul maailm hämardub – on päev ja ei ole - , ebatavalisus, rahutus, kreatuurid vakatuvad. Ses teoses taandub realiteet, loodus ja loodu saavad isesuguse valgustuse, avanevad hinge tagamaad, ilmnevad salajõud mõjutama, häirima tõsielu…
Õnnevarjutus teises tähenduses on üldiseks tähistuseks kogu raamatule: õnn ei pääse helendama, vari, õnnetus, langeb ta pääle, või ta särab ainult üürikest aega“. (A. Adson. Teos: Marie Under (album) lk 127) ). Looming 1930, nr 2, lk 194