Hingede öö
II maailmasõja järel kodumaa kaotuse üle elanud pagulane tundis end võõrsil otsekui eikellegimaal või Ristikivi sõnul „keelatud territooriumil“.
Sellises seisundis on sündinud ka Ristikivi üks modernseim romaan „Hingede öö“, millega eesti kirjandus jõudis järele Euroopas ja Ameerikas juurdunud introspektiivsetele eneseotsingutele ja ületas seni eesti proosas valitsenud realistliku kujutamislaadi.
Tegemist olekski nagu „välismaa kirjandusega“, mis ühtaegu peegeldab nii tundliku eesti pagulase hingekriisi kui ka tõuseb selle looja siseheitlustest kõrgemale üldistustasemele.
Ristikivi enese sõnul oli „Hingede öö“ kirjutamise üheks ajendiks ka mäng, sõprade ringis heidetud väljakutse „teha midagi moodsat“ ja allumine intellektuaalsele provokatsioonile.
Laenata motiive ja vihjeid maailmakirjandusest, deformeerida aega ja ruumi, rakendada sürrealismile lähedast automaatkirjutamist, panna sõnadesse oma sisemised pinged, poetada teksti küllap vägagi enesekohaseid seiku – ja ühtlasi varjata neid, pakkudes lugejale unenäolist ja luupainajalikku ekslemist uusaastaöises labürintjas Surnud mehe majas.
Tõlgitsetud on romaani mitmeti, kuid vähem tähelepanu on saanud autori enese soovitus: lugeda „Hingede ööd“ kui reisikirja.
Esmalt meenubki seda soovitust järgides romaani tegelane voodihaige Olle, kes uurib pikksilmaga seinal rippuvat maakaarti, seejärel teoses mainitud maadeuurija Livingstone ja teda otsinud Stanley, aga ka maailmakirjandusest tuntud rändurid ja nende mütoloogilised teejuhid.
Nii eesti kirjanduses kui Ristikivi romaaniloomingus on „Hingede öö“ suur üksiklane, kuid selle kirjutamise ajal ilmusid ka tema esimesed luuletused, mille meeleoludes ja teemades on mõndagi romaaniga ühist.
„Hingede öös“ ekslejat juhitakse ja suunatakse, ajuti võimukalt ja demagoogiliselt, luules on ta vabam, ent ängid ja „alati kaotanu võidukaar“ on needsamad.
Ristikivi empaatiat tunnistavad romaani viimastel lehekülgedel lausutud Stanley sõnad: „Ära ainult kunagi lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt.“
„Hingede öö“ on ilmunud eesti keeles 5 trükis ja kolmel korral dramatiseerituna ka teatrilavale jõudnud.
Romaan on ilmunud ka vene (2009), saksa (2019) ja soome (2022) keeles.
AJATELG
Raamatulugu