Esta astub ellu
Just provokatsiooniks on Rein Veidemann pidanud vene ja saksa keeles luuletuste avaldamist alustanud Valmar Adamsi isikut ja loomingut (1899–1993).
Nooruses epateeris Adams luuletustega, pärast sõda töötas Tartu ülikoolis vene kirjanduse õppejõuna, uuesti hakkas luulet ja esseid avaldama alles 70. eluaastail.
Esseeromaaniks nimetatud mahukam proosateos „Esta astub ellu“ valmis ja ilmus alles kirjaniku 87. eluaastal.
Romaani keskseks teljeks on 20. sajandi algul sündinud Ester Lepiku elulugu kuni 1939. aastani, taustaks Eesti ja Euroopa ajaloosündmused ja reaalsed isikud.
Ester, kes on ühtlasi ka Esta, sümboliseerib Eestit ja selle arengut.
Adams toetub suuresti omaeluloolisele materjalile, peegeldades ja filtreerides nii peamiselt Tartu, aga ka Praha akadeemilist miljööd ja vaimuelu läbi Tartu agulis üles kasvanud naisharitlase pilgu, saavutades nii autorikujundi mitmekordse ümbekirjutamise efekti.
Romaanis on kasutatud erinevaid kunstilisi võtteid, vaheldatakse vaatepunkte, tegelasena esineb ka autor ise.
Kõige rohkem viitabki autor omaenese varasematele tekstidele.
Jälgides omaenese romaani kirjutamisprotsessi ja sellesse sekkudes ennetab Adams hilisemaid moderniste või isegi postmoderniste.