Järva kirikuõpetaja Carl Matthias Henning tõlkis eesti keelde rohkesti vagaduskirjandust, aga katsetas ka algupäraste tekstidega.
Henningi jutustuses „Waene Mart“ (1839) pajatab vanaema oma varakult orvuks jäänud ja lühikese, vaevarikka, kuid õnneliku elu järel ka varakult surnud lapselapse Mardi saatusest.
Jutustus kuulub veel täielikult hingekosutuslikku lugemisvarasse, ent tähistab ühtlasi esimest sammu uues algupärases noortekirjanduses, nii nagu seda teevad ka robinsonaadid.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 157)