Luige Laus
Eesti kirjandusloos kuulub eriline koht Suve Jaanile, kodanikunimega Johann Friedrich Sommerile.
Ta oli üks vähestest toonastest literaatidest, kes sai mõjutusi vene kirjandusest.
Ta oli pikki aastaid vene keele õpetaja Tallinnas, Rakveres, Viljandis ja Pärnus ning seega ühtlasi üks vähestest, kellel puudusid otsesed sidemed kirikuga.
Samuti on silmatorkav, et ta hakkas kirjutama alles pensionieas.
Sommer on avaldanud kaks jutustust, mida kuni 20. sajandini on korduvalt välja antud ja mis on teatud mõttes muutunud kanooniliseks: „Venne südda ja Venne hing“ (1841) ja „Luige Laus“ (1843, rohkem tuntud pealkirja all „Luige Laos“).
Mõlemad on ajaloolised jutustused.
Esimese teemaks on sõda Napoleoni vastu, teise tegevus toimub mõnevõrra varem ja selle teemaks on Vene-Rootsi merelahing 1790. aastal.
Sealjuures stiliseeritakse teose „Luige Laus“ nimitegelane, vene poolel sõdiv eestlane Luige Laus, kangelaslikuks sõdalaseks.
Nõnda rõhutati eesti kirjanduses esimest korda – ja esialgu veel ettevaatlikult – rahvuslikku elementi või rahvuslikku eripära.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 158-159)
