Sannumetoja sel aastal 1848
Arvukate luule- ja laulukogude kõrval on Johann Voldemar Jannsen endast maha jätnud ka mahuka proosaloomingu.
Tema jutustusi on avaldatud laiali-pillutatult siin ja seal, kuid peamiselt siiski tema enda kogumikes, millest seitse ilmusid alates 1848. aastast pealkirja all „Sannumetoja“.
Suure osa tekstide eeskujuks olid W.O. Von Horni (s.t. Philipp Friedrich Wilhelm Orteli) jutustused.
Need on kas lihtsalt tõlgitud või eesti oludele mõnevõrra kohandatud.
Enamasti on tegu ajalooliste jutustustega, kus pajatatakse erinevatest juhtumistest või kujutatakse kuulsaid isikuid.
Teised on taas õpetliku sisuga ja nende eesmärk on lugeja moraalne kasvatamine.
Jannseni jaoks, kellel oli nooruses pietistlikke kalduvusi ja kes hiljem oli luteri kiriku truu alam, oli alati moraal esiplaanil, lõbu ja meelelahutus ei olnud tema rida.
Nõnda võib tema tekste suunitluse poolest liigitada didaktiliseks kirjanduseks, mis aga ei vähenda nende esteetilist väärtust.
Pealegi ei olnud Jannsen oma moraliseerivale hoiakule vaatamata huumorisooneta, mistõttu tema tekstidele on siiski omane ka teatav meelelahutuslikkus.
See võib selgitada asjaolu, miks esimesest „Sannumetojast“ sai müügimenuk – kahe aasta jooksul müüdi läbi kõik 1000 eksemplari.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 160)
