1912 Eelmisel aastal lavalaudadele jõudnud "Libahunt" ilmus trükis
Teos on võrsunud rahvaloomingulisel pinnal, selle folkloristlik foon on tugev. Seda kujutataval ajal veel olevikulist elementi on kirjanik hea psühholoogilise ning ajaloolise taibuga kasutanud oma tegelaste toimimise ühe kaasmotiivina ja nende vahekordade kujunemise kaasmõjurina. Vaja ainult kõrvutada "Libahunti" eesti kirjanduse varasemate muistendiaineliste lavateostega, et konstateerida suurt edumaad Kitzbergi saavutuses. Seejuures on kirjanik säilitanud rahvapärimuslikule ainesele omase luulelise häälestatuse, see pole lamestatud argipäevaseks proosaks, vaid muistendlik foon annab tragöödiale tugeva lüürilisuse. (Villem Alttoa. August Kitzberg. Tallinn, 1960)
„Libahunt“ (1912) on A. Kitzbergi silmapaistvaim näidend, eesti näitekirjanduse kunstiküpsemaid tragöödiaid. Selle kirjutamisega tegeles A. Kitzberg pikemat aega (1908-1911). Oma samanimelisest külajutust lähtunud kirjanik on libahundi-pärimusele lisaks kasutanud mitmesugust rahvaluulelist materjali (kodukohast teada rahvalaulud, kombestik, kogu näidendi etnograafiline üldilme ja kohanimedki). Folkloorne libahundiuskumus andis omapoolset ainet tragöödia konfliktile ja tegelaste psüühika kujutamisele.
„Libahundi“ tegevus toimub pärisorjuse lõppjärgus. Tragöödia põhikonflikt hargneb sellest, et orjuses elama harjunud talupoegade mentaliteedi vastu hakkab jõuliselt protesteerima kaaskondlastest erinev noor naine. Tiina, kelle ema nõidumises süüdistatuna kirikutulbas surnuks peksti, oli halastusest võetud kasulapseks Tammarude tallu. Teine kasutütar Mari, kes omandas leivavanemate ellusuhtumise, hakkab kiivana süüdistama Tiinat libahundiks käimises.
(Eesti kirjanduslugu 2001, lk 154)
🎦 - Libahunt. August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel. Draama / 1968 / 1 t 10 min. Filmi režissöör: Leida Laius - (Arkaader videolaenutus)
📢 - Raadioteater. Libahunt. Raadioteater 1954. Stseene näidendist Andres Särevi teatrilavastuse põhjal. - (ERR Klassikaraadio)