Sellise pealkirjaga koguteos ilmus paguluses 10 köites ajavahemikul 1954–1962, peamisteks toimetajateks omaaegne Eesti sõjaväeluure juht kolonel Richard Maasing, ajaloolane Evald Blumfeldt, loodusteadlane Hans Kauri ja ajakirjanik Vello Pekomäe.
Koguteose rohkete autorite hulgas olid erinevate elualade asjatundjad, teadlased ja diplomaadid.
Väljaande eesmärgiks oli anda terviklik ja kõikehõlmav ülevaade sõjaeelsest Eestist ning järgnenud hävingust okupatsioonide haardes, rohkelt on lisatud fotosid ja kasutatud usaldusväärseid algallikaid, muu hulgas ka vahetuid memuaare sõjasündmustest.
Viimase köite lõpus on avaldatud Balti riikidesse puutuv ulatuslik sündmuste kroonika aastaist 1939–1945.
Populaarse ajalooallikana oli koguteos kodumaast äralõigatud pagulaste hulgas seega asendamatu teatmeteos. Kujunduse tegi koguteosele Otto Paju.
Koguteose järjena avaldas sama pagulaste kirjastus EMP Stockholmis 1963–1972 kuus köidet pealkirjaga „Eesti saatusaastad 1945–1960“.
Omaette kurioosumiga said aga hakkama propagandistid Nõukogude Eestis, avaldades täpselt samas kujunduses ja numeratsiooni järgides ajalehe Kodumaa väljaandel aastail 1964–1972 koguteose „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas“ pagulasi mustavad köited XI–XV, milles paistab kohe silma anonüümsus – nimetatud pole ühtki toimetajat ega autorit.
Kultuurilugu
Raamatulugu