Esimene eestikeelne looduslooõpik
Esimene eestikeelne looduslooõpik - Lomisse Öppetusse-ramat ... - 1842
Raamatus räägitakse loodusest kui jumala imeteost. Õpiku lühikesele geograafilise sissejuhatuse jätkuks on looduslugu, kus peamiselt tutvustatakse loomi, taimi vähem. Õpik leidis palju kasutamist ja muutus kiiresti haruldaseks.
Ahw on üks wägga maias, weider ia tigge loom, temma on omma kehha lomisst järrele, kelge ellajatte seltsist, keige ennam innimessega ühhe sarnane. Muuhulgas tutvustatakse ka eksootilisi loomi nagu Asia-ma Tiigre-metsalinne on paljo hirmsam ja julgem kui lõukoer, ja on se keige ussinam ja hirmsam neljajalgne ellajas mailma peäl.
Aleksander Saksen, kes nimetas end „maarahva truuks sõbraks“, avaldas 1842. aastal õpiku „Lomisse Öppetusse-ramat, kus sees ärraselletakse, mis suur Jummal mailma peäle on lonud. Iggaühhele, kes öppetust tagganouab“.
Selle raamatu sissejuhatav osa käsitleb lühidalt maailmajagusid ning riikidest Vene riigi haldusjaotust. Õpiku peamine osa käsitleb loodust, mistõttu peetakse seda esimeseks eestikeelseks looduslooõpikuks.
Holter alustas imetajatest loomadest: nelja käega imetajad ehk ahvid, kelle jalad on nahaga kokku kasvanud (nahkhiired) ja käppadega imetajad (närilised ja kiskjad).
