Võileib suudlusega
1930. aastail avaldas August Sang kaks luulekogu ning kerkiski esile arbujate sõpruskonnas.
Tema mahukaim panus seisneb nõudlikes tõlgetes (nt J. W. von Goethe „Faust“!), mille eest saadud tasu aitas raskemad ajad üle elada.
„Võileib suudlusega“ märgib Sanga tagasitulekut Eesti Parnassile pärast sisepagulusse surutuse aastaid. Sanga sageli mõtlik ja reflekteeriv luule jätab esmapilgul tagasihoidliku, ehk isegi lihtsameelsuse mulje, ent on samas eetiliselt nõudlik ja kompromissitu, ajuti ka publitsistlik ja isegi didaktiline.
Sanga realistlik ja klassikaline luule on viimistletud, tema lihtsus rafineeritud.
1960. aastate luuleuuenduse ja vabavärsi võidukäigu ajastul võisid August Sanga dekoratiivsust ja modernset vältivad ning valdavalt riimilised nelikvärsid võivad mõjuda pisut vanamoelistena ja isegi askeetlikult, ent nende võlu ja sõnum on lihtne ja veenev.
Üks Sanga tuntumaid luuletusi on „Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe“.
Öeldud on, et August Sanga luulet lugedes saame me võime näha maailma aadliku pilguga.
1969. aastal sai August Sang Juhan Liivi luuleauhinna.
