Ärkamisaegne luule
Pealkiri
Emmajöe Öpik. 1: [Luuletused]
Autor
Koidula, Lydia, pseudonüüm, 1843-1886, autor
Ilmunud Tartu : H. Laakmann, 1866
[tegelikult ilmunud 1867]
Juba 1866. a märtsis trükiloa saanud "Emmajõe Öpik" jõudis lugejateni alles järgmise aasta suvel. Viivituse üheks põhjuseks oli ilmselt kirjaviisis küsimus: kaheksas esimeses luuletuses on vana ortograafia parandatud uueks.
Luulekogu ilmus anonüümsena. Luulekogu tähendust mõistsid esialgu vaid kõige ettenägelikumad kaasaegsed - Kreutzwald ja Jakobson. Viimane kirjutas ülistava retsensiooni ja pakkus tundmatule autorile uhke ja kõlava luuletajanime - Koidula. Just Jakobsoni "Kooli lugemiseraamatu" kaudu (1. trükk 1867) sai tuntuks nii autori nimi kui luuletused
(Lydia Koidula 1843-1886 [1994], lk 15, 87)
Luuletuskogu „Emajõe ööbik“ kandvamad luuletused on hümnilased isamaalaulud „Mu isamaa on minu arm!“, „Sind surmani!“ ja „Üht eesti laulu“. Rõhutatult avaldub neis luuletaja armastus isamaa, eesti rahva ja emakeele vastu, jäägitu ustavus kodumaale, parema tuleviku soovimine ning tahe surmani teenida oma rahvast. Mu isamaa on minu arm!“ ja „Sind surmani“ olid helilooja Aleksander Kunileid-Saebelmanni viisistatuna ka esimese eesti üldlaulupeo kavas 1869. aastal.
(Eesti kirjanduslugu 2001, lk 85)
Selle tuntuim viisistus pärineb Gustav Ernesaksalt, varasematel laulupidudel kõlanud meeskoorilaul aga Aleksander Kunileiult. Ernesaksa viisiga esmaesitati seda laulu XII üldlaulupeol 1947. aastal.
(130 aastat laulupidusid, 2002)