Vennastekoguduse lauluraamat

Pealkiri

Monned Kaunid Waimolikkud Laulud, mis meie Eesti-Ma rahwa Laulo-Ramato jure pandud nende heaks, kes süddamest Jesust noudwad, ning uskus Temma sisse, ja Temma armastusses püüdwad juurduda, kaswada, ja wägge wotta / [Tõlkinud H. L. Schmidt]. Trükkitud 1740 Aastal.

Ilmunud

[Tallinn : Eestimaa Konsistooriumi kirjastuskassa], 1740 ([Halle : A. H. Francke asutuste trk.])

Kirjeldus

[4], 315-464, [6] lk. ; 8° 16 cm

ESTER

Teise trüki TÄISTEKST

Vennastekoguduse lauluraamat, mida levitati koos lauluraamatuga ja ka eraldi köitena, eraldi trükina 1741. Sisaldab 103 laulu. 

1730ndail aastail jõudsid Eesti aladele vennastekoguduse misjonärid, kes õppisid kiiresti ära eesti keele ja tänu sellele said maarahvaga kergesti kontakti. Eestlastele hakkas meeldima vennastekoguduse usupraktika, kus suurt rõhku pandi koos laulmisele. Seda praktiseeriti spetsiaalsetes laulutundides, mille kohta on rohkem andmeid Lõuna-Eesti aladelt, näiteks Urvastest. 1740. aastal ilmus trükist vennastekoguduse lauluraamat pealkirjaga „Mõned kaunid vaimulikud laulud“, mis oli mõeldud eelkõige kodus lugemiseks ja laulude selgeks õppimiseks, et laulutundides osataks neid peast laulda. 

See lauluraamat leidis koha üha rohkemates eesti kodudes, saades eestlaste peamiseks lugemisvaraks katekismuse kõrval. Teadaolevalt ilmus vennastekoguduse lauluraamatust üle 40 trüki kuni 19. sajandi keskpaigani. Rahvapärases keeles, mõistetava sõnumiga ning ilusate meloodiatega laulud tõepoolest jõudsid eestlaste südamesse. Ilmselt sai just vennastekoguduse laulutundidest alguse eestlaste koorilauluharrastus. Võime tõdeda, et lauluraamatutest tekste pähe õppides ja üheskoos lauldes said eestlased kirja- ja lauluoskuse, tänu millele osutus võimalikuks, et 1869. aastal Eesti esimesel üldlaulupeol laulsid eestlased eesti keeles neljahäälseid koorilaule. (Väljavõte H. Heinmaa  videoklipist)