Külmale maale
„Külmale maale“ märgistab vaieldamatut pööret eesti kirjanduses, sest seni polnud veel keegi eepilises suurvormis esitanud nii selget valitsevate ühiskondlike olude analüüsi.
Romaan käsitleb olukorda külas, maata talupoja näitel, kes on pärast pikka haigust töötuks jäänud, ent kes sellest hoolimata katsub ausal teel hoolitseda oma pere ülalpidamise eest.
See ei õnnestu ja ta on sunnitud varastama, sattudes suures hädas väärale teele.
Ta tabatakse ja saadetakse asumisele Siberisse, „külmale maale.“
Sellise peaaegu lihtsameelse näitega tõendas Vilde, et kuriteo põhjuseks pole tingimata moraalne laostumine, vaid see võib olla tingitud elu viletsusest.
Lisaks on romaan ka tugevalt sotsiaalne ega varja autori sümpaatiat, raamatu lõpustseenis – kui rong vangidega linnast lahkub, puhkeb äike, mille ajal välk lööb sisse nii härrastemajja kui ka kirikusse – annab ta mõista, et ei hinda eriti sellist ühiskonnakorda.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 296)
