Kalju Lepik - Verepõld
Üheksas kogu Kalju Lepiku luuletusi
Esmakordselt naasis Kalju Lepik kodumaale 1990. aasta kevadel. See oli tõeline „kadunud poja“ naasmine, kirjandusloolase Janika Kronbergi sõnul „üks neid Eesti Vabariigi iseseisvumisprotsessi sümboolseid akte, milles tagantjärele saab näha tunnismärki nii peatsest eesti kirjanduse lõhkiraiutud puu ühekssaamisest kui ka okupatsiooni lõppemisest“. 8. aprillil 1990 Koerus kirjutatud luuletus „Tagasitulek“ kuulutab: „Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad / löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks. / Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. / Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad, / isad ja emad. / Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. / Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.“
Paguluses oli Lepik üks aktiivsemaid eestluse hoidjaid, kuuludes pikemat aega Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, olles 1982. aastast alates korduvalt valitud selle esimeheks.
Kalju Lepik ühendab oma luuletuses „Valu ohakapuu“ (1973. aasta luulekogust „Verepõld“) kahe Eesti pinnad peaaegu märkamatu osavusega, pühendades mullased read Eestisse maha jäänud Friedebert Tuglasele.
Raamatuaasta Eesti pagulaskirjanduse näitus-audiolavastusnäitus ERMis "Kaotusest laotusse"
AJATELG
Kultuurilugu
Raamatulugu