Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetus "Printsess ja trubaduurid"
Monumentalteos kahe eesti pagulaskirjanduse suurkuju Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetusest 1957-1979.
Väljaandest
Printsess ja trubaduurid. Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga 1957–1979. 2 köites (1172 lk)
Peatoimetaja Marin Laak, koostajad Kanni Labi ja Tiina Saluvere, toimetaja Kanni Labi
Annoteeritud nimeregister: Kanni Labi, Brita Melts ja Janika Kronberg
Kujundaja: Kalle Müller
Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2025
Selle raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital, Eesti rahvuskomitee Ühendriikides, Eesti Kultuuri Koondis Stockholmis, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145).
Väljaanne valiti 2025 aastal Eesti 25 kauneima raamatu hulka ja tunnustuseks oli ka Kultuurkapitali esseistika preemia nominatsioon.
Raamatus on 599 kirja. Kõige rohkem on kirju Ivar Ivaskilt Marie Underile 137 kirja, Under on Ivaskile saatnud 125 kirja. Suveräänne kirjavahetus on ka Ivar Ivaski ja Artur Adsoni vahel, omavahel vahetavad üksikuid, aga südamlikke kirju Under ja Astrid Ivask. Lisaks ühiseid postkaarte koos kaaslastega.
See on kirjanduslik kirjavahetus üle ookeani. arutatakse luule, tõlkimise, kirjanduselu sündmuste ja maailmakirjanduse üle; sekka meeleolulisi pilte aastaaegadest, reisidest, kohtumistest.
Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjade atmosfäär õhkab kuumust, see on täis luulekirge, teineteiseleidmisi, aga ka temperamentseid kokkupõrkeid. Ivar Ivaski kirjades temast 33 aastat vanemale luuledaamile, nagu on kirjutanud Sirje Kiin, on siirast austust.
Esimestel, kirjavahetuse kõige elavamatel aastatel on tegemist justkui mõlemapoolsete pihtimuskirjadega. Need kirjad on südamlikud, rikkad temaatiliselt, aga mõnikord ka laetud väga emotsionaalselt ja kohati isegi dramaatiliselt.
Kirjades Ivar Ivaskile on Marie Under avanud oma tundeid sügavamalt, kui ei kellelegi teisele - see on vaimne kahekõne, nagu on kirjutanud oma saatesõnas Sirje Kiin. Mõlema autori biograafina on ta kindel, et see kirjavahetus on kirjavahetus „võtmetähendusega nii Marie Underi kui ka Ivar Ivaski loomeloos“.
Kirjavahetus algas oktoobris 1957 ja lõppes Ivaskite postkaardiga Marie Underi 96. sünnipäevaks 1979. Raamatus on kokku 1172 leheküljel avaldatud 599 kirja ja 200 illustratsiooni: näha saab kirjade originaale, postkaarte, fotosid. Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetuses Marie Underi ja Artur Adsoniga leidub rikkalikult hindamatut ainest nende loomingu ja ajastu mõistmiseks.
Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga on monument kirjakultuuri ajastule. Räägitakse luulest, tõlkimisest ja loetud teostest, mõtiskletakse luuletuste keele ja kujundite üle.
Esimene köide sisaldab kirju alates kirjavahetuse algusest oktoobris 1957 kuni 1960. aasta lõpuni. Sel lühikesel ajavahemikul vahetati kokku 290 kirja ja postkaarti, mis avavad kirjanike siseelu paguluses, aga ka nende suhtlusvõrgustikku.
Köide algab Marin Laagi ja Kanni Labi eessõnaga „Luulehõimlus kirjades“, kus tutvustatakse autoreid ja väljaande allikaid Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.
Raamatu teises köites on kirjad aastatest 1961–1979. Siin on avaldatud 309 kirja alates jaanuarist 1961. Õnnitluskaart Marie Underile tema 96. sünnipäevaks märtsis 1979 jääbki viimaseks. Suur luuletaja lahkub 25. septembril 1980. 2. köite lõpus leidub ka Sirje Kiini saatesõna „Vaimne kahekõne“, misräägin selle kirjavahetuse tähendusest mõlema autori loomingus. Köite lõpus on ka kirjades esinevate nimede register, mille koostas Kanni Labi. Kõikidele isikunimedele lisasid annotatsioonid Brita Melts ja Janika Kronberg.
