Ammukaar

Okupatsioonide ja sõja tõttu soikuinud kirjanduselule üritas uut hoogu anda EV viimastel aastatel ajakirja Varamu toimetamisest rikastava kogemuse saanud Henrik Visnapuu, koostades ja toimetades 1942. aastal trükki uudisloomingut pakkuva koguteose „Ammukaar“ I. Autoritena on selles esindatud peaaegu kõik kodumaale jäänud kirjanikud vanema põlvkonna Oskar Lutsust ja Karl Eduard Söödist arbujate Heiti Talviku, Betti Alveri ja Kersti Merilaasini, enesest mõista on kaasatud Fr. Tuglas ja K. A. Hindrey, Visnapuu ise avaldas lüroeepikat. Väärib rõhutamist, et erinevalt Nõukogude tagalas ilmunud almanahhist „Sõjasarv“ on valdavalt tegemist kirjandusliku püsiväärtusega teostega, millele sõjapropaganda pole ränka pitserit vajutanud. Ajamärke mõistagi leidub, ent needki on läbi tunnetatud ja ehedad, nagu näiteks Marie Underi luuletus „Sõduri ema“ või küüditamisele osutav Artur Adsoni „Kaibuse laul“. Üheks võrukeelse luule pärliks on aga Juhan Jaigi krestomaatiline hümn „Mäki pere“.  

Ammukaar: kirjanduslik koguteos. I

Toimetanud Henrik Visnapuu ; kaane ja vinjettide puulõiked valmistanud Märt Laarman

Tallinn : Eesti kirjastus, 1942 (Tallinn : Vaba Maa)

Aasta hiljem ilmus Visnapuu koostatuna ka enam-vähem samade autorite loomingut koondav „Ammukaar“ II. Kavas olnud kolmandastki köitest pole alles jälgegi.     

🔎 ESTER

🔎 Täistekst 1. osa

🔎 Täistekst 2. osa

1941. aasta suvest kuni 1944. aasta lõpuni ei ilmunud isegi mitte Looming. Asendusena hoolitses Henrik Visnapuu almanahhi Ammukaar väljaandmise eest, mis tal kaks korda (1942 ja 1943) ka õnnestus. Selles pakuti luuletuste ja novellidega läbilõiget kaasaegsest kirjandusest, kuna kirjanduskriitika osa oli tühine, retsensioonid puudusid täielikult. Seega polnud need almanahhid kaugeltki võrreldavad teispool rindeliini ilmuva Sõjasarvega, mis oma kuue numbriga sisustas 784 lehekülge, samal ajal kui kahe Ammukaare vihik täitis kokku 369 lehekülge. Seevastu polnud natsivalitsuse all olevas almanahhis seesugust räiget ideoloogilise suunitluse peegeldust nagu Sõjaarves. Eksisteeris küll range tsensuur, ja mis ilmus, ei tohtinud pruuni režiimi mingil viisil küsimärgi alla seada, aga välise sunniga sobitumine ei viinud selleni, et eestlased oleksid äkki hakanud germaani rassile kiidulaule laulma või midagi muud taolist. Natsionaalsotsialistlikku eesti kirjandust polnud peaaegu olemas.

(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 466-467)