Olematus võiks ju ka olemata olla
Artur Alliksaar, Olematus võiks ju ka olemata olla - stagnatsiooniaegne luule
Paul-Eerik Rummo koostas 1968. aastal Artur Alliksaare esimese luulekogu. Et see kogu toona ilmuda sai, oli seotud Alliksaare surmaga, tõenäoliselt aga ka ilmselgelt soodsa tsensuurikliimaga. Sest tiitelluuletus „Olematus võiks ju ka olematu olla“ sisaldab kolm lõpurida, mille poliitiline sõnum on üliselge ja omandab aforismi kaalu:
Pidage meeles:
Inimloomusel on vahetevahel tarvis oma asendit
Teisendada, sest kes kaua küürutab,
Ei suuda end pärast isegi käsu korras sirgeks ajada.
Aga seesama esimene kogu pakkus ka ühte täiesti erinevat, teistsugust Alliksaart, kes näeb ennast arbujate traditsiooni jätkajana ja filosofeerib salvavates riimides. Kogu avaluuletus „Aeg“ sai kiiresti kuulsaks.
Oletatavasti on luuletused kirjutatud üsna ühel ja samal ajal ning näitavad omal moel, et ka raudse eesriide võimul olid piirid. Alliksaare luule ei lasknud ennast sellest kõigest vähemalgi määral mõjutada ja kandis hoolt selle eest, et eesriide võis üheks hetkeks unustada. (Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 553-554)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/11/15250962t1h81e5.jpg)