Iga pikaaegse projekti kohta ei saa öelda – kaua tehtud, kaunikene.
Viies köites ja kokku seitsmes raamatus ilmus „Eesti kirjanduse ajalugu“ ajavahemikus 1965–1991 lohistades endaga kaasa muutuva aja hinnangulisi märke.
Kui algul oli kogu teose peatoimetajaks ideoloogiavalvur Endel Sõgel, siis viimane köide jõudis lugejateni Maie Kalda kindla käe all ning mõneti selgitav-vabandava saatesõnaga.
Pika aja jooksul olid kirjandusloo autoritena hõivatud peaaegu kõik Eesti kirjandusteadlased, kuid lõpliku ja hinnangulise pitseri oli selle varasematele köidetele vajutanud ikkagi peatoimetaja tahe.
Nii puudubki kirjandusloost peaaegu kogu eesti pagulaskirjandus, erandiks vaid need autorid, kelle looming oli alanud kodumaal II maailmasõja eelsel ajal ja keda ei saanud maha vaikida.
Vastavalt on ka selle kogumahus umbes 4000 leheküljelise teose retseptsioon ulatunud täiesti eitava hinnanguni.
Kirjandusloo peamiseks ja vahest ainsaks väärtuseks on aga rohke bio- ja bibliograafiline andmestik, sest käsitlemist leiavad pea kõik kodumaisesse kirjandusse jälje jätnud autorid.
Kultuurilugu
Raamatulugu