Eri žanrites viljaka kirjaniku Arvo Valtoni väiksel novellikogul „Kaheksa jaapanlannat“ on eesti kirjanduses oluline ja teedrajav koht.
Prantsuse eksistentsialism oli jõudnud Eestisse ja tehnokraatliku ning nõukoguliku ühiskonnakorralduse absurd Valtoni pilgu läbi nähtuna sobitus sellesse voolu imehästi.
Vastuvõtt oli vaimustav ja äratundev, kriitikud kiitsid, kuid ideoloogiavalvurid hurjutasid, mis paradoksaalselt aina kergitas Valtoni loomingu menu.
Kogumiku üheksa pala on mõnuga loetavad tänapäevalgi, nende sõnumit võimendavad Loomingu Raamatukogu vihule üsnagi tavatult lisatud Edgar Valteri illustratsioonid.
„Rohelise seljakotiga mees“ ja niminovell on Valtoni loomingust tõlgituimad.
Kogumik võimendas ühiskonnakriitilist diskussiooni ja pärast „Kaheksat jaapanlannat“ polnud eesti kirjandus enam endine.