Alates sõja-ajast vaikinud Marie Under suutis alles 1953. aastal kirjutada suurema hulga luuletusi ja taas mõelda luuleraamatu väljaandmisele.
Tulemuseks sai 1954. aastal Underi mahukaim luulekogu, „pompöösne ja telliskivilik“, nagu märkis tema abikaasa Artur Adson.
Luuletuste enamik on kirja pandud paguluses, kuid varasemast on kaasa haaratud mõnedki juba tuntud tekstid, sõja-aja ja maapao alguse aja raskusest tingituna on tegemist Underi kõige pessimistlikuma ja poliitilisema koguga, mis aga ei tähenda tagasilangust poeetilises kvaliteedis, selles leidub nii vabavärssi kui kindlat meetrumit, ootamatuid riime ja värskeid metafoore.
Pagulastraagika kõrval jääb ka selles kogus Underile igiomaselt domineerima elamise julgus, küpsus ja elutarkus.
„Sädemed tuhas“ eest sai Marie Under 1955. aasta alguses paguluses maineka Henrik Visnapuu nimelise kirjandusauhinna.
Kultuurilugu
Raamatulugu