Nelikümmend küünalt
Kui Nõukogude ajal anti ametlikult välja rahvakirjaniku tiitleid, siis soomepoisina venelaste vastu võidelnud Raimond Kaugver (1926–1992) seda ei saanud.
Erakordset populaarsust kogenuna aga müüdi tema raamatute suured tiraažid kiiresti läbi ja teda loeti massiliselt.
Rahvas ise andis talle selle aunimetuse.
Romaanis „Nelikümmend küünalt“ õnnestus Kaugveril ausalt ja ilustamata kujutada II maailmasõjas võõra mõõga teenistuses ja hiljem Nõukogude vangilaagrisse heidetud mehe elulugu ja kibestumist. Kaugverile oli loomuomane leida lugejasõbralikke kujundeid ja kompositsioonivõtteid, pealkirja on saanud romaan küünalde arvust oma elule tagasi vaatava peategelase sünnipäevatordil.
Romaan sai läbi mingi ime ilmuda tsensuuri kiuste ja see on ilmunud ka läti ja soome keeles, teose olulisust adudes tegi pagulane Vello Salo sellest Roomas 1976. aastal kordustrüki ja autor ise kohandas selle teksti näidendiks, mis esietendus Rakvere teatris 1981. aastal.
Ametlik kriitika suhtus Raimond Kaugveri massidesse jõudnud loomingusse üsna tõrksalt, ent kirjaniku vaimusuuruse tõi erksalt esile alles 2020. aastal ilmunud mahukas kogumik „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949.
Kirjaniku elust kõnelev Sirly Hiiemäe raamat „Rahvakirjaniku lugu“ (2024) pakub Kaugveri loomingu käsitlemise asemel aga rohkem sissevaateid kirjaniku boheemlikku ja naisterikkasse ellu.