Tähetund
1927. aastal prosaistina debüteerinud ja arbujate legendaarses hulgas luuletajana tuntuks saanud Betti Alver heideti 1950 välja kirjanike liidust, tema liikmeõigused taastati 1956.
Elatudes rasketel aegadel tõlketööst, hakkas ta pikkamööda avaldama ka uusi luuletusi.
Alles pärast pikka pausi ilmus tema mahukas luulekogu „Tähetund“, mis koondab nii esindusliku valiku varasemast kui ka uusi luuletusi.
Alverile on alati omane olnud vaimuinimese trotslik hoiak kõige madala ja nõmeda vastu, sõnasäästlik vormivirtuoossus ning peen nüansitaju paaris suure üldistusvõime.
Kui tema varasemas luules oligi romantiseeritud poeesiat ja teatraalset poosi, siis karmide elukogemuste võrra rikkamana domineerib „Tähetunni“ uuemas luules kogetu elutark mõtestamine, kindlustunne ja humanism.
„Tähetund“ hoiab tingimusteta alal usku inimelu ülevusse ja vaimsetesse väärtustesse.
Raamatule pealkirja andnud luuletuse eest sai Alver 1967. aastal Juhan Liivi luuleauhinna.
Endel Nirk: „„Tähetund“ kuulub oma mõttehaarde, eluvaatluste mitmekülgsuse ja vormi täiuslikkuse poolest eesti kirjanduse esinduslikemate luuleraamatute hulka.“
