Kindrali poeg
Meie „naiselikumaid” autoreid iseloomustab teatud eleegiline impressionism, meie mehisemaid aga teatud püsiv opositsiooni- ja protestivaim, rahulolematus, kibedus, „irisemine” – mõeldagu Kreutzwaldile, Reinvaldile, Jakobsonile, Ernst Petersonile, Suitsule, Oksale, Kärnerile, Barbarusele, õigupoolest ka Vildele ja Tammsaarele ja kogu meie Noor-Eesti ja Tarapiita aja juhtivale kirjandusele!
Eks see ole oma opositsioonivaimus kui üks perekond Metsanurgaga, olgugi igaühel lapsel oma laad ja oma laul?
Ja peagu kõiki neid ühendab sama hüüe õigluse järele, parema ühiskondliku korra järele.
See on nagu kogu rõhutud Eesti rahva hüüe, selle väljendus meie kirjanduse üks tähtsamaid ühiskondlikke ja rahvuslikke funktsioone ja rahvuslikke omapärasusi.
Maareform ja iseseisvus rahuldas selle hüüde peanõuded, aga kaugeltki veel mitte täieliselt.
Suure revolutsiooni ja kodusõjaga põhjani üles raputet meeled käärisid edasi, kord äratet lootused päris õiglasele korrale ei kustunud niipea, ei kehaliselt töötavas rahvas, ei ka vaimutöölistes.
Suure murrangu järellained voogavad ja rabelevad veel läbi kogu 20-ndate aastate ja vaibuvad osalt alles 30-ndate algul oma pettumusest tekkinud vastasliikumisse.
Metsanurk ei ole ainult selle võitluse üks tüüpilisemaid esindajaid, vaid ka selle tüüpilisemaid kujutajaid (kuigi sellest ehk mitte alati küllaldaselt kõrgemal olles).
See liidab ta tihedalt mitte ainult meie rahvusühiskonnaga, vaid ka meie rahvuskirjandusega. (Hugo Raudsepp 1939)
Looming 1939, 9 lk 952 Aug. Annist Metsanurk ideekirjanikuna