Vana hobune
Võrumaalt pärit taaralane ja sõjaväelane Peeter Lindsaar (1906–1990) unistas kirjamehe tööst juba koolipõlves.
Sõjakeerises taandus ta sakslastega, sattus ameeriklaste juurde sõjavangi, hiljem elas põgenikelaagrites, kuni 1948. aastal saabus võimalus asuda elama Austraaliasse.
Lindsaare kirjanduslik tegevus algaski Saksamaal, kus ta võttis osa USA okupatsioonitsoonis korraldatud eesti noorsookirjanduse võistlusest, saavutades oma käsikirjaga „Vana hobune“ III koha.
Omaloodud kirjastuse Luuamees märgi all sai see raamatuks alles hiljem Austraalias.
„Vana hobune“ on lihtsakoeliste maa-aineliste jutukeste kogumik, mis sisaldab südamlikke mälestuspilte vanast Võrumaast, taluelust ja hobustest, keda on kujutatud talupere täieõiguslike liikmetena.
Tunnustava kriitika hinnangul oli selline inimeste ja koduloomade kokkukuuluvuse kujutamine eesti kirjanduses esmakordne, teos asetati kõrvuti Anna Haava, Oskar Lutsu ning Jüri Parijõe loominguga.
Raamatule annavad tugeva stiililise isikupära küps elutarkus, leebe huumor ja võrukeelsed dialoogid.
Samas laadis jätkas Lindsaar ka oma järgmises, novellide ja laastude kogumikus „Koduküla“ (1954), mis ilmus juba Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuses Lundis.
Oma hilisemates romaanides pühendus Lindsaar talle hästi tuttava Eesti Vabariigi aegse sõjaväeolustiku kirjeldamisele, jäädvustas eestlaste elu Austraalias ja Uus-Meremaal ning avaldas ka mõned mälestuste kogumikud.
AJATELG
Raamatulugu