Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt
Henrik Visnapuu (1889–1951) ainus mälestusteraamat „Päike ja jõgi“ ilmus Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimese raamatuna pärast autori surma, kavatsetud kaheköitelisest teosest valmis vaid esimene.
Visnapuu oli ise üks kirjanike oma kirjastuse loomise algatajaid ja seetõttu oli selle väljaandmine suure sümboolse tähendusega tegu.
Maapao alguses Saksamaal ja Ameerikas kirjutatud mälestusteraamat on päikseline tagasivaade luuletaja noorpõlvele ja kujunemisele ning teda ümbritsenud kirjanduslikule maastikule.
Sama pealkirja oli varem kandnud tema luulekogu (1932) ja õigupoolest oli neid päikselisi jõgesid kaks – nooruses Väike-Emajõgi ja hiljem Emajõgi Luunjas Tartu all.
Ent oma vaimsete otsingute aega kujutades jõudis luuletaja vaid oma elu ühe varajase kulminatsiooni, milleks oli osalemine Siuru rühmituses I maailmasõja lõpu ja Vabadussõja-aastail.
Visnapuu sõnastuses saab lugeja osa tormilisest ja poleemilisest kirjanduselust, mil tema koos August Gailitiga Underile ja Adsonile vastasrinda tegid.
Raamatu lõppu on paigutatud Visnapuu luulet ja maailmavaadet põhjendav essee „Millal sünnib inimene?“, milles luuletaja lähendab end Euroopa suurte eksistentsialistide Karl Jaspersi, Jean-Paul Sartre´i ja Martin Heideggeri loomingule.
Akadeemik Jaan Undusk on kirjutanud: „Igatahes andis Visnapuu „Päikese ja jõega” oma kõige kordaläinuma katse mõelda.
Vähesed mälestused langevad nii tõsisesse filosoofilisse raami, kui seda taotleb Visnapuu.
Kogu teost läbib küsimus: millal sünnib inimene? Inimene kui vaimne olend, kes võtab endale vastutuse maailma ees.“
Eestis on „Päike ja jõgi“ ilmunud kahes kordustrükis (1995 ja 2010), viimati Vallo Kepi järelsõnaga „Eesti mälu“ raamatusarjas.
AJATELG
Raamatulugu