Eesti kirjakuulutaja eksiilis

Eesti kirjakuulutaja eksiilis: biblio- ja biograafiline teatmik aastaist 1944– 1986 : kirjanduse lugu andmetes, arvudes ja piltides

Koostaja Bernard Kangro

Koostajast

Ilmunud: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1989

ESTER

Täistekst

Bernard Kangro „Kirjakuulutaja“ oli parim ülevaateteos eestlaste kultuuriteost II maailmasõja järgses paguluses.  

Teatmeteoseid ja bibliograafiaid ilmus ka paguluses. 

Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse direktorina ja ajakirja Tulimuld toimetajana oli Bernard Kangro käsutuses üleilmne tellijate ja kirjavahetajate võrgustik ning seega ka parimad ülevaade vabas maailmas ilmunud trükistest. 

Väiksemaid bibliograafiad oli ta koostanud ja avaldanud varemgi, kuid „Kirjakuulutajast“ sai pagulusaja raamatutoodangu esinduslik kokkuvõte sobivaimal hetkel, mil raudeesriie oli langemas ja kodumaa raamatukogudest kadusid erifondid. 

Teave välismaal eestlaste tehtud kultuuritööst jõudis Kangro koostatud teose abil lugejateni nii kodumaal kui kogu maailmas. 

„Kirjakuulutajat“ vahetult pärast selle ilmumist arvustanud Harald Peep leidis, et sellise suurteose koostamine poleks olnud jõukohane igale uurimisinstituudilegi.

Heal kriitpaberil trükitud „Kirjakuulutaja“ koosneb esmalt bibliograafilisest osast, mille eraldi alajaotustes on ära toodud ilukirjanduse esmatrükid, kordustrükid, ilukirjanduse tõlked eesti keelde ja eesti kirjanduse tõlked võõrkeelde ning samuti eesti autorite sulest ilmunud võõrkeelsed algupärandid, lisaks varia osa, mis hõlmab uurimusi ja ülevaateid. 

Bibliograafia osa sisaldab kokku 1853 raamatutiitlit, millest eestikeelseid on umbes 1400. 

„Kirjakuulutaja“ biograafiline osa sisaldab 276 paguluses avaldanud autori elulood, neist 180 on esindatud fotoga. 

Statistika ja kommentaaride osas kirjutab Kangro üksikasjalikumalt nii pagulaskirjastustest kui autoritest maade, ilukirjanduse žanrite ja põlvkondade lõikes. 

Oma bibliograafia ammendavusele Kangro ei pretendeeri, hinnates eestikeelse raamatutoodangu paguluses umbes 2600 nimetusele. 

Väliseestlaste kultuuriteost saab seega aukartust äratava pildi. 

Samas võiks võrdluseks tuua, et Anne Valmase elutöö kokkuvõte, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu kaheköiteline väljaanne „Eesti raamat välismaal 1944–2010“ (2017) sisaldab 9272 kirjet, mille periood on küll pikem ja millesse on arvatud rohkesti eestlaste teoseid ja võõrkeelseid trükiseid igalt elualalt.