Päevapilte Doris Karevalt
Päevapilte Doris Karevalt
1978. aastal ilmus mu esimene luulekogu „Päevapildid“ noorte kirjandussarja ühe avanumbrina tänu tuntud ja imetletud kirjanikepaarile, kes mu arvukatest kulunud koolipõlvekaustikutest olid tekste valinud, ümber kirjutanud, tervikuks seadnud ja trükki toimetanud. Sarja iga köide oli eri värvi; minu luulekogu osaks langes väga võõrastav kombinatsioon, roosa ja punane. (D. Kareva "Tallinn 1978" Vikerkaar 4-5, 2024)
Doris Kareva debüteeris 1978 esikkoguga „Päevapildid“. Ta sai kiiresti populaarseks ja kes juba 20. sajandi lõpul, kui ta oli alles 40-aastane, liigitati eesti luule klassikute hulka. Kareva luulet saab nimetada selles mõttes klassikaliseks, et ta rõhutab tundeid ja rikastab arvukate variatsioonidega kaht ürgvana teemat – need on armastus ja surm. Seejuures õnnestub luuletajal ka sellele näiliselt kulunud teemale uusi tahke lisada ning leida uusi vaateid ja sõnastusviise. Ta erakordselt värvirõõmus ja nüansirikas keel on suunatud kõige sügavamatele inimtunnetele. Kareva luule on minimalistlik, st siin loeb iga i-täpikene, ükski vokaal pole valitud juhuslikult, ühtki koma pole unustatud, ühtki silpi kaalutlemata kirjutatud, ühtki otsust juhuse hooleks jäetud. Lisaks kasutab ta sõnamängu, alliteratsioone, assonantse ja riime. Hooliv ümberkäimine keelega on luuletajale südameasjaks. (Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 557-558)
