Tema ajalehe kirjastatuna ilmus 1885. aastal kuues vihikus romaan „ Vallimäe neitsi“, mida eesti kirjandusloos nimetatakse üldiselt „esimeseks eesti algupäraseks romaaniks“.
Romaani tegevus toimub enamasti Põhjasõja-aegses Tallinnas ajal, kui seal läks võim rootslaste käest üle venelaste kätte.
Oma seiklusrohke faabula poolest, millesse lisandub mõnevõrra melodramaatilisust, sarnaneb teos paljuski teiste umbes samal ajal avaldatud seiklusromaanidega.
Oma otsest seost autori kaasajaga, nagu tollases rahvusromantilise värvinguga ajaloolises proosas enamasti tavaks oli, siit ei leia: jutt käib üldinimlikest väärtustest ja moraalinormidest, mida kujutatakse peakangelase vaheldusrikka saatuse kaudu.
Too võib küll olla eesti päritolu nagu veel mõnedki teised romaanikangelased, kuid esiplaanil kirjeldatakse Tallinna pürjelite seltskonda, mis koosnes tollal enamasti rootslastest ja sakslastest, lisaks vene element ute võimulolijate näol.
Ka selles erineb romaan muust tolleaegsest ajaloolisest proosast, mis rõhutas pigem eesti talupoegade rahvusenamust.
Raamat sai väga populaarseks ja sellest ilmusid aastatel 1906 ja 1908 kordustrükid.
(Eesti kirjanduse ajalugu 2016, lk 258)