Algselt rangelt isiklikku lüürikat viljelnud Under on ühtäkki avanenud ühiskondlikele vooludele.
Luuletustes hüljati sonetivorm ja kasutati osalt isegi vabavärssi, ehkki enamik luulest oli nagu ennegi riimis. /---/
Pole enam jälgegi esimese kolme kogu ülevoolavast armastus- ja loodusluulest.
Selle asemel küsib luuletaja endalt, kuidas võib veel olla õnnelik, seistes silmitsi maailma viletsusega, ja imestab selle üle, et ta veel elab:
„Kui imelik! Ma elan! Paremal ja vasemal surm haud kõrval haua“ kirjutab ta 1920. aasta luuletuses „Ma elan“.
(C. Hasselblatt. Eesti kirjanduse ajalugu, lk 364).