Esimene maailmasõja järgne kriis

Eestit tabas esimene sõjajärgne majanduskriis. See avaldus ka raamatute läbimüügi languses, trükitoodangu vähenemises ning mitme kirjastuse pankrotis või tegevuse katkemises. Olukord andis kogemusi 1929. aastal alanud kriisi läbimisel.   

https://ajapaik.ee/media/uploads/AM_FT_N_2080230.jpg

1924. aastal isegi suurenes väljaantavate raamatute arvukus. Langus saabus 1925. aastal. 1926. aastal liiguti üldiselt 1923. aasta ning 1927. aastal 1924. aasta tasemel. Kõige suuremaid korrektiive tehti kodumaise ilukirjanduse väljaandmisel. Järgnevalt 3 erinevat kriisi olukorda.   
 

Oma tegevuse lõpetanud kirjastustel oli pettekujutus, et raamatuid tuleb välja anda nagu varasemaltki tuhandetes eksemplarides ja 10.000 pole mingi suur arv. Samuti püüti inflatsiooni enda huvides ära kasutada: ostud panditi ning laenuraha eest tehti uued ostud.  Pankrotistunud kirjastustel puudus süsteemne lähenemine kirjastatavale. 
 

Eesti Kirjanduse Selts peatas mõneks ajaks sarjade avaldamise. Kirjastamist hakkas juhtima eestseisus. Läbimüügi tagamiseks vähendati trükiarvu. Lõpetati lepingu sõlmimisel avansside andmine. Tõlkijatelt hakati nõudma esitamistähtaegadest kinnipidamist.  
 

Noor-Eesti Kirjastus püsis enam-vähem praktilisel pinnal, kirjastas palju, sai ühega kahju ja teisega kasu ning seetõttu kriis teda oluliselt ei kõigutanud. Suuresti aitas sellele kaasa arvukate Oskar Lutsu teoste avaldamine.