Tume inimeselaps
Jaan Oks oli samal aastal surnud.
Siurulaste jaoks oli ta salapärane kultuskirjanik.
Fr. Tuglas ja A. Adson kogusid ta ilmunud ja ilmumata novellid ja panid kokku raamatu.
Oks oli lihvimata teemant: jõuline autor, kes ei hoolinud mingitest reeglitest.
Ta oli olnud õpetaja Saaremaal ja Siberis, kirjutas ekspressiivset ja hullu teksti.
Jaan Oks on viinud meil kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine.
Ta on selle tähe all loonud nii jutustavas proosas ja värsis kui ka kriitilisis kirjutisis.
Sest vaimust on läbi imbunud ta teoste kompositsioon ja stiil, muutes tööd tihti liiga katkelisiks ja impressionistlikeks, ainult isiklikust seisukohast arusaadavaik. /---/ Oksa peateene meie kirjanduses on seni siiski veel sõnastamata.
Selle võiks kokku võtta väites, et Oks on suursugustanud meie naturalismi, andnud sellele subjektiivselt luulelise varjundi, süvendanud seda kuni elu algjuurteni, ülendanud kuni müüdini, küllastades seda sarkastilise paatose ja isesuguse hämara romantismiga.
(Fr. Tuglas. Jaan Oks. Tema surma puhul)
