Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov
„Kuperjanowi sõjakus, isiklik wahwus ja julgus, mis päälikust kõigi meeste pääle üle kees ja mis lõi selle wahwa wäeosa põhiwaimu, sel ühe inimese energial, mis sütitas teisi, on ehk meie sõja ajaloos seegi tähtsus, et ta oli nagu leek, millest lõid põlema teistegi meeste südamed. Kuperjanowi pataljoni ja ta juhi wahwus ja julgus meie sõja esimestel päewadel aitas palju tõsta meie rahwa ja mägede tookordist meeleolu.“ (Richard Roht. Julius Kuperjanov: tema elulugu ja teod)
2. veebruaril 1919 suri Tartus Paju lahingus saadud haavadesse Eesti Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov. Veel samal aastal ilmus Richard Rohu sulest tema lühielulugu. Selles tuuakse esile tema pataljoni ja selle juhi vahvus ning julgus sõja esimestel päevadel, mis aitasid suuresti tõsta rahva ja vägede meeleolu. Kolm vabariigi ajal temaga seonduvat raamatut on läbi teinud taastrüki: Eduard Grosschmidti „Pealuu märgi all" (1935, 1995), August Hanko „Leitnant Julius Kuperjanov" (1936, 1990). Alice Kuperjanovi „Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni“ (1937, 2008).