Eesti Looming

Teema:

Raamatulugu 1944-1991

Pagulaskirjandus

Eesti Looming

Ilmunud: Helsingi 1944, Stockholm 1945, 1946

ESTER 1. osa

ESTER 2. osa

ESTER 3. osa

ESTER 4. osa

Täistekst 1. osa

Täistekst 2. osa

Täistekst 3. osa

Täistekst 4. osa

Koguteos „Eesti Looming“ hoidis eesti kirjanduse järjepidevust.

Okupatsioonid ja II maailmasõda lõhestasid nii eesti rahva kui ka kirjanduse.

Kes läks itta, kes jäi kohale, kes põgenes sõja lõpupoole üle mere.

Normaalne kultuurielu katkes, kuid kirjanduses tekkisid kõikjal oma häälekandjad.

Nõukogude tagalas põlistas okupatsiooni ja pasundas propagandat kuus „Sõjasarve“ köidet, kodumaal üritas Loomingu katkemisest tekkinud vaikust täita Henrik Visnapuu toimetatud koguteose „Ammukaar“ kaks annet, Soomes hakkas 1944. aastal ilmuma Eesti Loomingu nimeline koguteos.

Soomepoistel oli muidki kirjanduslikke väljaandeid, kuid 1930. aastate Loomingut Eduard Ole kujunduses matkinud koguteos markeerib nii suure osa eestlaste üle Soome Rootsi viinud põgenemisteekonda kui ka paistab silma kvaliteetse trüki poolest.

Kokku ilmus neli annet, kaks viimast 1945–1946 juba Stockholmis.

Koguteose idee algatasid Helsingisse jõudnud Valev Uibopuu ja Karl Ristikivi, rahaliselt toetas endine pangaametnik ja Sindi tekstiilimanufaktuuri direktor Edgar Valter Saks, kes erinevalt reapagulasest polnud Soome jõudnud tühja rahakotiga.

Kirjanduslike pretensioonidega mees oli ju temagi.

Tuumikusse kutsuti veel Gustav Suits ja Ants Oras, kes oli küll juba Rootsi jõudnud.

Ristikivi kavatsuse kohaselt pidi väljaanne olema mitte poliitiline, vaid rõhutatult kirjanduslik-kunstiline, ja nii ka tehti.

Neljas köites esineb kokku umbes 35 autorit, nende hulgas nii juba tuntud kirjanikke kui ka alustajaid: lisaks toimetajaile keelemees Johannes Aavik, Aino Suits, Aino Kallas, Bernard Kangro, Ivar Grünthal, Ilmar Laaban, Kalju Lepik, Arvo Mägi ja mitmed teised.

Arbujate lähikondlane Juhan Sinimäe oli Eesti Loomingu autoritest ainus, kes kodumaale tagasi pöördus ja hiljem ka Siberisse saadeti.

Kaalukas osa oli ka Eduard Ole ja Hanno Kompuse kunstikäsitlustel, Olav Roots kirjutas Eduard Tubinast.

Koguteos äratas kiiresti tähelepanu nii eestlaste kui ka soomlaste hulgas.

Soome ajakirjanduses tõdeti tajutava kadedusevarjundiga, et soomlastel enestel Loominguga sarnane kirjandusajakiri üldse puudub ning seda suurem oli tunnustus, et koguteose kujul suudeti väljaannet jätkata ka ajutisel kodumaal ja raskemates tingimustes.

Eesti Looming hoidis soliidselt seda järjepidevust, mis sõjakäras ähvardas katkeda.

See oli üle Soome Rootsi ja kaugemale lahkujate kirjanduslik parlament, ühtaegu nii vahepeatus kui ka viibe kaugenevale kodumaale ja teeviit pikaaegseks kujunevasse maapakku.

Koguteose saatelause sõnastaja mõtet vabalt ümber üteldes: tuli püsida ärkvel ja relvade kõnelemise kõrval sõna ning sule jõuga ja loominguliste saavutustega rõhutada oma iseseisvat olemist ja eluõigust.