Luule lummuses

Nii kui vahuse jõe

mürisevad lained,

mis tormavad läbi kitsaste kärestike, kisuvad kaasa väiksed rohulibled, murdunud oksaraod, keerutavad päikesekilde ja näkineidude pitsseelikuid, matavad endasse tuule- ja linnulaulu, viivad edasi koos roosiõiega peast kisutud juuksekarvu, tõttavad läbi kõigi aastaaegade, läbi elude, liidavad või lahutavad inimsüdameid, tulevad, lähevad, jäävad meeltesse ning peopesadesse, saavad vormi veepiiskades,

mis kalju pealta

langevad oru sisse;

märkamata, et orus on inimelusid, langevad neile pähe, tõmmates kaasa peenikest kiviklibu, uhudes jälgi liivakivisse, raiudes inimeste hinge pulseerivaid haavu, mida viimased ise ei märka, jaotades ajalugu kaheks – minevikuks ja tulevikuks, sest olevikku pole olemas – , surmates muusasid ja jättes loojad elavaiks;

nii kui taeva pikne

– see jumal ja saatan, sõber ja vaenlane ühes isikus – 

musta pilvede alla

hirmsasti kärgatab:

kunagi enne meid on juba nii seatud, et õudus ja ülevus, hirm ja ilu, pimedus ja valgus, surm ja sünd, häving ja algus, tsivilisatsioon ja metslus ilmutavad end üheaegselt, külmutades klaaskujudeks kollased kiired ja sinised silmad, sulatades kõrke hingi ja kivipüramiide:

nõnda on jooksmas

– samme seadmata, kõrvale vaatamata, esile tükkimata – 

laulu

ilus tuline oja.

See laul on loodud luulest ning luule on idanenud, kasvanud, sündinud ühe inimese sees.

Nii kui valguse allikas

särades, hiilates, headust ja õnne, suve ning sädelust kiirates, äratades, sütitades, looduse loomingut luues, tahtmatult inimesi puues, mida viimased jälle ei märka, tõstes, paisutades, klaasikildudest nooli pildudes, mis tabavad silmi, kulme, põsesarnu ja vanu arme, kuid haiget ei tee, üha lähemale liikudes, raskeid väravaid avada püüdes

seisab austatud laulja

– luuletaja ehk poeet, prohvet ehk kuulutaja – 

oma vendade keske’ella.

Tema vennad ja õed, vanemad, sugulased, tuttavad, võõrad näevad, kuulevad, tunnevad, tunnetavad, seisavad.

Kärgatab pikne,

ilm tumeneb, tuul tõuseb, tuli on taevas, koskede kraanid keeratakse lahti,

ja metsad on vait:

nad on jõuetud kõrgemate helide ees, nad on ootel:

laulja on tõstmas

oma häält,

kergitamas mägesid ja maju, saatmas sõnu ja sõnumeid, ulatamas kannelt kõrgemale, tõrjumas raju ja tormi,

valamas

suusta laulukastet,

toitmas ja tohterdamas haigeid hingi ning murtud mõtteid, laotamas rahu ja lunastust maale, kutsumas kokku taevaseid vägesid, võitmas raju ja tormi,

ja tema ümber

igal jalatäiel maast, igal ukselävel, igal soomättal, igal metsaäärel, rannikul, lahesoppides, pilvelõhkujate katustel, vulkaanide kraatrites, paberivabrikutes ja kirjutuslaudade taga

vait kui mere kaljud

– tardumusest tummad, laineist võimsamast häälest kivistunud: luulest lummatud – 

rahvad on kuulemaies.

(K. J. Peterson “Laulja”)

Luule lummuses

Koolikirjand

aprill 1993